Minu kaalulugu

 

 

Enda kehakaalu üle muret tundnud olen ma nii kaua, kui end mäletan. Põhikooli lõpus muutusin teadlikumaks ning toitusin tervislikumalt, kui varem ning hakkasin paar korda nädalas aeroobikas käima. Keskkoolis, aga viis üks pisikene samm teiseni ning lõpuks ma näljutasin ennast. Nädala keskel söin ma ca 500-700 kckal. Et rahuldada sooja toidu vajadust, keetsin sagedasti endale kapsast ja porgandist hautist. Kuna põhikooli lõpus kohtasin enda praegust elukaaslast, kes elas minust ca 140 km kaugusel, siis saime temaga iga nädalavahetus kokku, see tähendas minu jaoks aga seda, et nädalavahetusel sõin ma nagu tavaline inimene, ma ei tahtnud ju näidata enda poiss-sõbrale, et minu ja toidu vahel on kummalised suhted. Mingil perioodil ma avastasin end ületreenimast, ostsin endale koju jooksulindi, pool näljasena  jooksin päevas mitu tundi. Oli tavaline, et lõpetasin jooksmise kõhukrampide pärast. Kui tundisn, et kaal ei kao piisavalt kiiresti või tundsin süümepiinu söödud söögi pärast, ilmusid minu menüüsse kõhulahtistid, piinlik küll tunnistada, aga peitsin neid enda sokisahtlis. See aeg ei olnud ilus. Kogu toitumisprobleemide keerisesse sattumise ajal mul ei olnud endal kodus kaalu. Ma käisin iga hommik kooli arsti juures end kaalumas. Praegu tundub naljakas, et see arsti jaoks veider ei tundunud.
Ühel talvisel päeval, 12. Klassi keskel läks minu jooksulint katki, saatsin selle garantiisse.. Tuli välja, et parandada enam ei saanud ning mulle tagastati minu raha. Selle raha eest enam uut jooksulinti ka ei saanud.. Sellel hetkel hakkasin ma teadvustama, mida ma enda kehale teen. Mul ei olnud juba üle poole aasta menstruatsiooni, rääkimata pidevatest kehakaalu ümber keerlevatest haiglastest mõtetest. Ma sain aru, et ma ei saa niimoodi jätkata. Ma proovisin saada terveks, eelkõige saada terveks enda mõtlemist. See ei olnud lihtne ..  Ma hakkasin normaalsemalt sööma (mingi periood kaasnesid sellega siiski ka lahtistid). Ja ükshetk, kevadel, avastasin, et ma kaalun 18 kg rohkem. Ma olin poole aastaga juurde võtnud ca 18 kg. Kui ma enda madalperioodil kaalusin ca 59 kg (jah, mul ei olnud anorektiline kaal), siis keskkooli lõpupeoks kaalusin ma 77 kg. Tervesse sellesse perioodi mahtusid ka igasugused ekstreemsed dieedid, a la vahtrasiirupidieet, 13 päeva dieet, peti dieet jnejne.

Astusin ülikooli ning mitu aastat proovisin enda kaalu normaalse toitumise ja trenniga alandada, mäletan, et tooaeg kaalusin ma ca 82 kg. Üleliia tervislik toit ja mitte niiväga tervislik vaheldusid ning ca aastal 2013 märkasin ma enda kaalul numbrit 92 kg. Ma olin ahastuses, ma teadsin, et nii ei saa jätkata. Tellisin ühelt toitumisnõustajalt/eratreenerilt toitumise ja treeningkava. Mul läks hästi, kahe kuuga kaalusin 83 kg. Siis aga juhtus midagi, ma ei suutnud enam järge pidada.. midagi jäi selles nagu puudu.. Kuni 2015 jaanuaris kaalusin ma 100,3 kg ! 100,3 !!! Minu elu suurim kaal. Kookisin enda kavad uuesti välja ning asusin tegutsema. Augustiks kaalusin ma 82 kg. Septembris ootas mind ees sünnipäev. Mõtlesin, et võtan sünnipäevanädala lõdvemalt, ega see üks nädal ja mõni toidukord ei saa ju nii palju kurja teha.. Nii see aga ei olnud, ühest nädalast sai kaks kuud ja kaks nädalat. 15. Novembriks kaalusin ma taas 90,3 kg ja olin masenduses.

Selline on minu pikk eelnev kaalulugu lühendatud variandist. Välja kukkus väga negatiivne, aga ärge saage valesti aru, ma olen üriski positiivne inimene, proovin leida igas negatiivses ka midagi head :) Meie ise saame enda elu positiivseks ja heaks muuta!